Eesti Kognitiivse ja Käitumisteraapia Assotsiatsioon

Psühholoogidest ja psühhoterapeutidest

Katri-Evelin Kalaus

kliiniline psühholoog-psühhoterapeut, Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskus SENSUS

Viimasel ajal on avalikkuse negatiivset tähelepanu saanud mitmed psühholoogia valdkonda puudutavad sündmused. Küll ostavad riiklikud institutsioonid teenust pädevust mitteomavatelt isikutelt, küll esitlevad end psühhoterapeudina inimesed, kellel selleks  piisav väljaõpe puudub... Tõenäoliselt pole need, must-valgelt avalikkuse ette jõudvad sündmused ainsad olukorrad, mis arusaamatusteks ja pettumuseks põhjust annavad. Valdkond ise ongi Eestis alles arenev ja seetõttu õigusaktidega ebapiisavalt reguleeritud. Nii on käesolevalt tõstatunud palju korduma kippuvaid küsimusi või täpsemalt öeldes, kohatuid ja ebapädevaid vastuseid, mida siinkohal pisut korrigeerida soovin.

Kes on psühholoog?

Eesti Vabariigis pole psühholoogi nimetuse kasutamine õigusaktidega määratletud. Nii võib ennast psühholoogiks nimetada justkui igaüks, kellel selleks soovi, ja mingeid sanktsioone sellele, peale ühiskondliku halvakspanu, ei järgne. Mitmetes teistes riikides on psühholoogi ametinimetuse kasutamine palju rangemalt piiritletud: enamasti on selle eelduseks magistri- või doktorikraad, mis on omandatud riiklikult tunnustatud akadeemilise psühholoogia õppekava läbimisel, ning juhendamise all läbitud praktika.

Ometi on ka Eestis suhteliselt reguleerimata olukorras olemas süsteem, millest võiks ja tuleks psühholoogide hindamisel lähtuda. Akadeemilist psühholoogilist kõrgharidust annavad kaks ülikooli, Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool. Juba aastast 2004 töötab Eestis edukalt ka psühholoogidele kutsete andmise süsteem. Kutse andjaks on Eesti Psühholoogide Liit, kutseregistrit peab ja kutsetunnistusi väljastab riiklik institutsioon – Kutsekoda. Eraldi on välja toodud kliiniliste- ja koolipsühholoogide kutsenõuded.

Kliinilistele psühholoogidele antakse lisaspetsialiseerumise korras ka neuropsühholoogi, lapsepsühholoogi ja psühhoterapeudi tunnistusi, mis eeldavad spetsiaalse väljaõppe olemasolu ning pidevat enesetäiendamist mainitud valdkonnas. Kutsekoja kodulehel on kõigi kirjeldatud kutsete standardid ja kutset omavate psühholoogide nimed. See on kindlasti koht, mida vaadata enne, kui mõne psühholoogi poole pöörduda.

Kes on kliiniline psühholoog?

Kliiniline psühholoog on spetsialist, kellel on kliinilise psühholoogi kutsetunnistus.

Kliinilised psühholoogid tegelevad psühholoogiliste probleemide, psüühika- ja käitumishäirete ning tervist ohustava käitumise hindamise, ravimise ja ennetamisega. Nad töötavad haiglates ja polikliinikutes ning erapraksistes kas iseseisvalt või  ravimeeskonna liikmena koos psühhiaatri, neuroloogi, perearsti või mõne teise eriarstiga. 2011. aasta veebruarikuu seisuga on Eestis 78 kutsetunnistusega kliinilist psühholoogi.

Kliinilistel psühholoogidel on oluline ja kasvav roll tervishoiusüsteemis nii patsiendi seisundi hindamisel, ravi planeerimisel kui ka ravi läbiviimisel. Kliinilised psühholoogid viivad läbi uuringuid patsiendi seisundi, häiret säilitavate tegurite ja ravi efektiivsuse hindamiseks ning kohaldavad vajadusel psühhoterapeutilist või neuropsühholoogilist ravi. Kliiniline psühholoog oma teadmiste ja oskustega osaleb ka haiguste ennetamisel (näiteks sekkumised juba häire üksikute sümptomite ilmnemisel), terviseprobleemide süvenemise ärahoidmisel ning rehabilitatsioonis. Kutsega kliinilised psühholoogid töötavad enamikes kliinikutes.

Käesoleval ajal on kliinilise psühholoogi vastuvõtule pöördumiseks vajalik eriarsti (nt. perearst, psühhiaater jt.) suunamiskiri, millel on ära toodud suunamise aluseks olev diagnoos. Haigekassaga lepingut omavate raviasutuste puhul tasub sellisel juhul kliinilise psühholoogi teenuste eest Haigekassa. Ise tasudes on võimalik pöörduda ka otse kliinilise psühholoogi vastuvõtule.

Mis vahe on kliinilisel psühholoogil ja psühhiaatril?

Olgu siinkohal toodud selgus ka sellesse pidevalt segadust tekitavasse olukorda. 

Erinevus psühhiaatri ja kliinilise psühholoogi vahel seisneb ennekõike väljaõppes. Psühhiaater on oma ettevalmistuselt arst, kes on residentuuris spetsialiseerunud psüühika- ja käitumishäirete hindamisele ning ravimisele ehk siis psühhiaatriale. Arstina on tal õigus kirjutada välja ka ravimeid. Kliinilised psühholoogid ei ole arstid, nad omavad akadeemilist kõrgharidust psühholoogias ning neile on vastavalt kutse taotlemise protseduurile antud kliinilise psühholoogi kutsetunnistus. Nii psühhiaatrid kui kliinilised psühholoogid võivad omada lisapädevust psühhoteraapias ning kasutada neid meetodeid ka igapäevases ravitöös. Probleemid, millega psühhiaater ja kliiniline psühholoog tegelevad, on sarnased. Kliinilised psühholoogid ja psühhiaatrid teevad ravitöös väga sageli koostööd.

Kes on psühhoterapeut?

Ka psühhoterapeudi mõiste pole Eesti Vabariigis õigusaktidega määratletud. See seab abiotsija taas keeruliste valikute ette. Siiski on ka siin aspekte, mida saab ja tasub arvestada, et soovitud tulemus oleks ootuspärane ja et ära hoida võimalikku kahju, mis võib tekkida ebapädeva spetsialisti poole pöördumisest.

Kuigi kõnekeeles märgib sõna „psühhoteraapia“ igasugust mittefarmakoloogilist sekkumist inimese psüühikasse või käitumisse, on see täpsemas tähenduses ravi, mis lähtub psühholoogiateadmistest. Siit on ilmne, et komplekssete, kaasaegsete ja tõenduspõhiste teadmiste olemasolu psühholoogia ja psühhopatoloogia kohta on hädavajalik eeltingimus igasuguse psühhoteraapia tegemiseks. Üksikutel teraapiakoolitustel osalemine ei anna sisulist alust end ei psühhoterapeudiks nimetada ega ka sellist teenust osutada. Seetõttu eeldab psühhoteraapia-alane väljaõpe enamasti eelnevat väljaõpet kliinilise psühholoogi või psühhiaatrina. Eelnimetatu on ka põhjus, miks Eestis eraldiseisvat psühhoterapeudi kutset pole ning seda saab taotleda lisaspetsialiseerumisena kliinilise psühhololoogi kutse juurde. Sarnane psühhoterapeudi lisapädevuse omistamise süsteem on ka psühhiaatritel.

Psühhoterapeudi lisapädevuse taotlemiseks peab isikul olema läbitud väljaõpe mõnes tunnustatud psühhoteraapiakoolkonnas. Täies mahus psühhoteraapiaväljaõpe kestab aastaid, sisaldab nii teoreetilisi kui praktilisi õpinguid ja seejärel töötamist vilunud psühhoterapeudi juhendamisel. Kui täielik pädevus on saavutatud, siis teraapiaühing väljastab selle kohta tunnistuse. Eestis tegelevad süstemaatilise psühhoterapeutide väljaõppega Eesti Kognitiivse ja Käitumisteraapia Assotsiatsioon, Eesti Pereteraapia Ühing, Eesti Psühhoanalüütiline Selts jt koolkonnad. Mainitud organisatsioonid annavad infot nii väljaõppe kriteeriumite kui pädevust omavate inimeste kohta.

Millist psühhoteraapiameetodit valida?

Psühhoteraapiakoolkondi on maailmas üle 400 ning neil võib olla väga erinev eesmärk: nt lapsepõlvesündmuste ümberhindamine, isikliku arengu ja eneseteostuse soodustamine, teadlikkuse suurendamine, pereliikmete vaheliste suhete muutmine, häiret alalhoidvate tegurite muutmine jne. Seega ei tegele mitte kõik neist kliendi probleemidega ühtviisi, ja mis veel olulisem – kõik neist pole ravimeetodid. Juhul, kui inimene otsib lihtsalt  võimalust kellegagi koos oma elu üle arutleda, on ta vaba valima spetsialisti, kes just talle meeldivat meetodi kasutab.

Psühholoogiliste probleemide, tervist ohustava käitumise ning psüühika- ja käitumishäirete ravimisega on aga hoopis teine lugu. Tänapäeval on pea iga sagedasema psüühika- ning käitumishäire raviks olemas kindlad psühhoteraapiameetodid, mille efektiivsus just nende häirete ravis on kontrollitud teadusuuringutega tõestatud.

Erinevate häirete ravimiseks ja erinevate patsientide puhul kasutatakse erinevaid meetodeid. Seega pole ühtki teraapiameetodit, mis oleks ühtviisi efektiivne kõigi psüühika- ja käitumishäirete ravis. Kontrollitud efektiivsusega teraapiameetodite loetelu hakkas Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni poolt kokkukutsutud töörühm koostama juba 1995. aastal ning see nimekiri täieneb vastavalt uute uuringute tulemustele. Näiteks kasutatakse paanikahäire ravis eksponeerimismeetodeid, depressiooni ravis kognitiivset, käitumuslikku ja interpersonaalset teraapiat, esmaste psühhooside, samuti laste käitumishäirete ravis pereteraapiat või sotsiaalfoobia ravis kognitiiv-käitumuslikku teraapiat just seetõttu, et need teraapiameetodid on korduvate teadusuuringutega tõestanud oma efektiivsust häire sümptomite leevendamisel ja tagasilanguste ennetamisel. Tõendatud psühhoteraapiameetoditel on palju ühist: nad on lühiajalised, keskenduvad häiret säilitavate tegurite muutmisele, õpetavad teraapiatehnikaid oskustena, mida patsient saab ise kasutada ning eeldavad ka patsiendi enda poolt seansside vahepeal tehtavat kodutööd. Tänapäeval soovitavad ravijuhised tõendatud psühhoteraapiameetodeid olulise ning sageli ka ühe esmase ravivalikuna kergete ja mõõdukate psüühika- ning käitumishäirete korral.  

Mida küsida, et mitte hiljem kahetseda?

Enne, kui psühholoogi või psühhoterapeudi teenusele lähed, küsi:

  • Mis asutus see on? Kas sellel on Terviseameti tegevusluba tervishoiuteenuse osutamiseks?
  • Milline on spetsialisti haridus ja kus ta on selle omandanud?
  • Kas tal on kliinilise psühholoogi kutsetunnistus? (Seda saab kontrollida Kutsekoja veebileheküljelt: www.kutsekoda.ee -> kutseregister -> otsi kutsetunnistust.)
  • Kas ja milline psühhoteraapia väljaõpe spetsialistil on?
  • Milliseid meetodeid ta kasutab?
  • Mis tõestab, et need meetodid on efektiivsed antud probleemi või häirega tegelemisel?
  • Milline on teenuse sisu, kestus, eesmärk (oodatav tulemus), tasu?