Eesti Kognitiivse ja Käitumisteraapia Assotsiatsioon

Alex Blasczynski (2007). Võit hasartmängusõltuvuse üle.                         Kognitiiv-käitumisteraapia. Tallinn: Tänapäev.                                                                                               Ilmunud Eesti Ilmunud Eesti Psühholoogide Liidu laualehes aastal 2010.

Maie Kreegipuu,
EKKA asutajaliige

Alex Blasczynski (2007). Võit hasartmängusõltuvuse üle. Kognitiiv-käitumisteraapia. Tallinn: Tänapäev.

Tegelikult vääriks tähelepanu kogu “Tänapäeva” tegevus kognitiiv-käitumisteraapia (KKT) raamatute väljaandmisel. Võitude seeria sai alguse 2005.a. (“Võit madala enesehinnangu üle”) ja on vahelduva eduga toonud eesti lugejale kaheksa mõistlikku eneseabiraamatut. Valiku aluseks on Oxfordi ülikoolikirjastuse “Overcoming...” sari, lisaks patsiendi töövihik “Mõistus juhib tundeid” ameerika KKT tippe esindamas. Sari on suureks abiks nii KKT õpilastele kui terapeutidele, kes saavad midagi oma patsientidele soovitada ja endalegi mõnusat lugemist jõudehetkeks. Sarja eeliseks on empiiriliselt kontrollitud mudelite ja tehnikate kasutamine, mistõttu ei pea lugeja iga lause juures valvel olema, kas sortida see “roheliste pudelite” või hoopis määrdunud olmeprügi hulka. Just sellisele sorteerimisele kulub palju jõudu, kui ekselda eneseabiraamatute massi tavalises rägastikus, kus tõde on osavalt segatud pooltõe ja lausa valega.

Minu vääramatuks lemmikuks on “Võit sotsiaalärevuse ja häbelikkuse üle”, aga kuna see on juba ammu läbi müüdud, ei taha potentsiaalset lugejat ärevusse ajada. Kirjutan parem oma teisest lemmikust – mängurlusega võitlemisest. Mulle mõistetamatutel põhjustel on see ikka veel müügis, koguni alla hinnatud. Samal ajal kui umbes samal ajal ilmunud alkoholi-võit ammu läbi. Pean häbiga tunnistama, et prognoosis mina eksisin ja targal toimetajal oli õigus – mängurlus “ei lähe”. Oma ala professionaal teadis isegi põhjust – eesti inimene ei julge seda raamatut osta, äkki keegi arvab, et tal endal või tema lähedasel see probleem on. Võitlust viinaga selle ärajoomise teel või viinakuradiga pärast kõige kättesaadava ärajoomist õige eestlane muidugi häbeda ei tarvitse.

Ligineks mängurlusele õige kaude ja salaja. Kui kulli ja kirja visates on juba viis korda järjest välja tulnud kull, siis kui suur on tõenäosus, et järgmisel korral tuleb kiri? Me teame hästi, et see on 50%. Aga... emotsionaalselt on seda mõtet kuidagi raske taluda. Kas ei peaks ikka natuke suurem kui võrdne tõenäosus olema nüüd, kuuendal korral? Või kaalutlege, kumma kombinatsiooni väljatulek lotos on tõenäolisem: 1, 9, 15, 22, 33 ja 39 või 1, 2, 3, 4, 5 ja 6? Teate küll, et need on võrdtõenäosed kombinatsioonid, aga... jällegi! Selliste ja paljude teiste haaravate näidetega juhib Blasczynski meid mänguri mõttemaailma. Vaadates, millise hoolega eesti vaesed lotomängijad kassaleti kõrval oma numbreid valivad, võiks tõesti arvata, et nad usuvad, et nende mõttetööst midagi sõltub. Muide, nad usuvadki! Sedasorti  mõtlemismoonutustest on raamat pungil.

Kui mister X läks kasiinosse saja naelaga, võitis miljoni, jätkas mängimist ja lahkus õhtu lõpus 50 naelaga taskus, mis ta siis ütleb, kas ta võitis või kaotas? Kui mr. X on mängur, on ta veendunud, et võitis miljoni. Kui ta on tavaline realistlik inimene, ütleks ta, et kaotas 50 naela.

Veendumus oma võimes juhuslikke sündmusi mõjutada või vähemasti ette arvata, valikuline mälu jms. kognitiivsed moonutused pole ainsad mängurluse soodustajad. Kui Blasczynski  raamatut sisseelamisega lugeda, saab sellele rohkem kaasa elada kui Dostojevski mängurile. Mängurite tugevad emotsioonid saavad mõistetavaks. Tõepoolest, võidu ootamise magus surin ja pimestav võidujoovastus aitavad unustada igapäevaelu nurjumised ja probleemid. Kaotuse korral kihutab edasi mängima aga tugev õiglustunne ja viha (mis teadagi ongi kitsa silmapiiriga inimese õiglustunde üks vorme) – kui ma olen masinale (firmale, lauale) nii palju raha ära andnud, siis ta lihtsalt peab mulle midagi tagasi andma. Ja häbi kaotuste ja võlgade väljatuleku ees sunnib üha meeleheitlikumatele katsetele kaotused “tasa teha”. “Üks suur võit on kõik, mis ma vajan, siis kohe lõpetan mängimise,” on sage mõte. Muide, nad ei lõpeta. Kõigi maailma karude õnneks on mängurid lambad, kes lasevad endalt nülgida mitu nahka ja võidud ikka kasiinoomanikule tagasi viivad. “... Eales pole leiutatud teist niisugust masinat, mis annab nii tohutut kasumit nii väikese investeeringu ja nii väikeste pingutustega ...” (Blasczynski, lk.22) kirjeldab mitte õmblusmasinat ega viljakombaini, vaid pokkeriautomaati.

Võit mängurluse üle esimene pool annab 8 peatükis ülevaate hasartmängimisest kui nähtusest ja kui sõltvushäirest, kirjeldab sõltuvuse soodustajaid ja kujunemismehhanisme ning mängurluse tagajärgi inimesele endale ja teda ümbritsevatele. Teine pool toob ära 7-sammulise mudeli mängusõltuvusest vabanemiseks. Kel aega vähe või probleemid väga tungivad, saab alustada kohe teisest osast. Selle meisterlik ülesehitus ja abihuvilise samm-sammu-haaval meelitamine paranemise teele arvestab hästi nii mänguri (kui mistahes inimese) muutmise põhitõdesid. Nii nagu inimesest sai mängur, pisitasa ja mitte et ta oleks kavatsenud selleks saada, nii võib ka  programmi alustada isegi siis, kui inimene kavatseb mitte loobuda mängimisest. Esimene praktiline harjutus – valida kas mängurlusest loobumine või “kontrollitud mängimine”, selle tulu-kulu analüüsid ja järgmised sammud tunduvad “ohutuna”. Ega ma ei pea maha jätma, ma lihtsalt proovin seda programmi. Mida mängur ei tea, ja Blasczynski teab, on et “kontrollitud mängimine” on palju raskem variant. Ja kui kunde selle mingil hetkel ise avastab, siis ei ole ju keelatud uus valik teha, selle loobumis-variandi kasuks. Nagu sõltuvushäirete puhul ikka, mida hoolikamalt on läbitud kaalutlemise faas, seda suurem on lootus järgmistes faasides edu saavutada. Raamatus lk.132-134 esitatud lihtne tulu-kulu analüüsi skeem sobib tegelikult mistahes muutuse ettevõtmiseks oma elus. See toimib. Olen iseenda peal kasutanud ja paljude teiste inimeste peal tema toimimist näinud.

Raamat on hõlpsasti loetav. Veidi pikk küll, tänapäeva inimene ju mahukaid tekste ei armasta, harjunud hakitud ajalehestiiliga. Aga raamat on hästi liigendatud, peatükid lühikesed, haardeulatuses. Parema korrastatuse ja enesejuhtimisvõimega inimene võib ise jupikaupa lugeda. Püsimatutele on vahel kasulik teksti jupikaupa kätte anda. Ja enne uut peatükki ei saa, kui vana on tagasi toodud.

Tõlge on vägagi eestikeelne. Alguslehekülgedel võiks kohati nuriseda “ingliskeelsuse” üle (“oleksin pidanud paremini teadma”, “tunnen end haletsusväärse ja õnnetuna”), aga juba esimese peatüki keskelt saab jutt hoo sisse ja kulgeb nii ladusalt, justkui see oleks algusest peale eesti keeles kirjutatud. Nii mõnegi suure ja tähtsa “ilukirjanduse” eestindus võiks selle raamatu tõlkijat ja väljaandjaid kadestada. Erialaterminite kasutamises on tunda asjatundliku toimetaja mõju. Isegi keerukas diskussioon, kas sisuliselt oleks õigem mängusõltuvus või sundmängimine, patoloogiline mängurlus või probleemne mängurlus, ei suurenda segadust, vaid vähendab seda ja kutsub meid põnevale mõttemängule, mida mängurite mina-pildis ja ühiskondlikus suhtumises selle või teise termini tähendusväli kaasa tooks.                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                       

Kena komme on millegi üle pahandada ka. Noh, raamatu põhipuudus on keskendumine hobustele, totalisaatorile jms. kihlveovormidele. Et autor elab ja töötab Austraalias, on selline britilik kalle mängurluse struktuuris muidugi mõistetav. Ega ma ise küll poleks uskunud õnnejahi sellisesse tähtsusse inglismeelsete elus, minu briti kogemus ei ole näidanud mängurluseasutuste erilist nähtavust linnapildis. Kuni sattusin Brightonisse, kus uhkelt kaldapromenaadilt sammukesegi kõrvale kaldunut tervitavad kihlveokontorid igal tänavanurgal. Tundsin end ajas sada aastat tagasi, just “Brightoni karamelli” maailmas. 


Viide: Greene, G. (1993). Brightoni karamell. Tallinn: Eesti Raamat.